Mõni raamat tuleb meie ellu hetkel, mil vajame mitte niivõrd uusi vastuseid, vaid aega, et esitada endale õigeid küsimusi. Sandra Sillamaa ja Liis Auväärti raamat „Lase tiiger tuppa”  pani mind peatuma, mõtisklema ja veidi sügavamalt enda sisse vaatama.

Ühel suvekuul sattus minu kätte Michael Ende raamat „Momo”. See on küll kirjutatud lasteraamatuna, kuid tegelikult kõneleb see väga sügavalt täiskasvanute maailmast – ajast, kiirustamisest, kuulamisest, lapsepõlvest ja sellest, kuidas me märkamatult kaotame sideme iseenda ja päriseluga.

On inimesi, kelle jutt paneb märkama väikseid hetki, mida igapäevaelus sageli tähele ei pane. Selline on Jelena Sepp – nelja lapse ema, Kolga lasteaia õppejuht ja Huvi OÜ tegevjuht. Juba esimestest minutitest oli selge, et tema jutus põimuvad siirus, kogemus ja vankumatu usk sellesse, et õppimine peab tooma rõõmu nii lastele kui

Head õpetajad ja abiõpetajad!

Meie päevad on täidetud tähelepanu, juhendamise ja hoolimisega. Märkame lapsi – nende tegemisi, sõnu ja katsetusi, ent vahel tasub hetkeks peatuda ja küsida: kas me toetame lapse õppimisoskuse arengut või eeldame, et ta juba oskab õppida?

Kasutades mängulisi võtteid tähtede ja häälikute tutvustamiseks, lisades sinna sõnamänge, pakub täiskasvanu lapsele rõõmu ja mängulusti – teadmata, et me õpetame teadlikult talle lugemise alusoskusi. Lapsele meeldib see täiskasvanu, kes vahetevahel nende mängus osaleb.